Tõsielusarjad, mida soovitan vaadata ilusalongi või mõne muu teenusäri omanikul

Mul on rida soovitusi saadete kohta, mida on ilusalongi või üldse äri omanikul huvitav ja kasulik vaadata. Paratamatult hakkad enda äri teises valguses nägema. Teen lühiülevaate tõsielusarjadest, millele mul on meeldetuletus pandud:

Eriti õhinaga vaatan tõsielusarja “Hotel Impossible” (“Võimatu hotell”, Travel Channel). Ehk olete näinud ka seda kiilakat ülikonnas kutti (Anthony Melchiorri), kes tuleb teda appi kutsunud hotelli, tõmbab valge kindaga üle pildiraamid, pöörab pahupidi madratsid ja ohhetab-ahhetab, et kuidas selline peldik veel üldse avatud on.

Mis mulle selles saates ei meeldi, on see, et töötajad ei ole väga lojaalsed. Kui Anthony küsib neilt, miks küpsised on laual, kust igaüks oma musta näpuga saab neid võtta, siis adminn lihtsalt kehitab õlgu ja irvitab kaasa. Kogu vastutus ja näpuga näitamine langeb automaatselt omanikule. Pole töötaja asigi millegi eest seista. Ilusalongi omanikuna tunnen aga ära ka iseennast – paljud detailid, mis endale jäävad salongis märkamatuks, riivavad ilmselt kliendi silma kohe. Väga hea saade, et näha iseennast kõrvalt!

Hästi sarnane on ka “Resort Rescue” (“Kuurorti päästmine”, Travel Channel). Seal on mindud nii kaugele, et kuurortisse on paigaldatud salakaamerad. Saate nö agendid teevad check-in-i ja saavad ise kliendikogemuse vahetuks osaliseks. See sari on üsna realistlik, siin puudub eelmise draama, Shane Green on hästi rahulik. Filmilindile on laiskadel töötajatel üsna raske vastu vaielda ja asjad pöörduvad paremuse poole.

Samas stiilis, kuid eriti dramaatiline on Gordon Ramsay “Kitchen Nightmare” (“Põrgulikud köögid”, Kanal 11). “Öäkk-öäkk!” lendavad toidud järjest prügikasti, aga selles sarjas saavad kokad tappa. Omanikud on enne tippkoka tulekut suht käega löönud ja Gordon murrab nad sissejuhatuseks nutma ajades. Tihti pingutab siin chef muidugi üle ja jääb mulje, et kui talle kaasa ei jaatata, siis sa kas “don´t give a shit” või oled lihtsalt STUPID. Üldiselt lõpus kõik armastavad imemeest.

Siis vaatan veel kohvikute päästmist “Bakery Boss” (“Pagariäri boss”, TLC). “Tordibossist” tuntud Buddy Valastro aitab jalule edutuid kohvikuid, ta maitseb alustuseks populaarsemaid maiustusi ning kuna ta ise on eelkõige tuntud kui tordiboss, siis ega ta teiste magusa peale väga silda ei viska. Itaaliaverd Buddy on aga üsna südamlik ning saade on selline armas.

Toidusarjade ühiseks jooneks on, et kõik kokad on arvamusel, et just nende toit on maailmatasemel. Omanik päris nii ei arva, sest mingil põhjusel on ju Ramsay appi kutsutud. Kokkadel on väga raske võtta vastu chefi kriitika ja igas kolmandas saates peakokk lahkub töölt, sest uhkus saab kannatada ja ei suudeta vigu tunnistada ega juurde õppida.

Seevastu hotellipidajad näiteks tunnistavad vigu. Ja kui neile 5 päeva vana piimapudel nina alla suruda, siis nad ei puikle vastu, vaid võtavad uued meetmed kasutusele.