1. september – Ära raiska aega, hakka elama! Ära tunne ennast kehvasti, ka mina ei läinud sel aastal kooli. Tegelikult ma ei saanud sisse mind huvitavale erialale ja teised valikud tundusid ajaraisk. Vahel mulle tundub, et noored ei julge alustada päriselu ja seetõttu regavad ennast igal sügisel taas kuskile kooli. Küll alustatakse ühel erialal õpinguid, küll teisel. Nagu ka ma ise 22 aastat tagasi valisin erialaks midagi, millega ma päevagi pole elatist teeninud. Ma õppisin ühte kõige vähem praktilist eriala üldse – kunstiteadust. Praktiliseks on see ala muidugi aja jooksul muutunud – kistes mind vaidlustesse, mis on kunst ja mis mitte.
See eriala on ÄGE, absoluutselt. Muidugi andis korralik ülikooliharidus ka teatud soliidsed raamid… Ainus pettumus on olnud see, kui hiljuti Espaki parklas minu antiikkunsti väga hinnatud õppejõud näitas tema ees parkinud taksojuhile kolmandat sõrme ja räuskas “Kas oled idioot v?”. Siis valdas mind tunne, nagu ma oleks näinud pealt, kuidas valmib minu lemmiktoit hakkliha. Isu haihtus. Ilusa eriala taustal oli see käitumine õõvastav.Ma ei saa öelda, et kahetsen selle eriala õppimist, mis oli mulle tegelikult südamelähedane, aga siiski ei “viinud kuhugi”. Samas, enam ma nö hobihariduse peale neid aastaid ei kulutaks. Ma väärtustan väga aega. Kui ma käesoleval aastal ei saanud sisse Teenuste disaini, siis ma asendusala ka ei valinud. Kusjuures, kui nägin, et saab valida 2 ala, siis juba käsi hakkas trükkima “Juura”. Aga mõtlesin hetkeks. Kas ma päriselt tahan saada juristiks ja kas ma päriselt olen nõus õppima seda aaaastaid? Õnneks jäi see lollus katki. Parem teen midagi, milles juba olen hea ja arendan seda külge edasi. Kui see eriala pole minu esimene valik, milleks siis õppida midagi muud? Olen ehk natuke kibestunudki, et minu kui tegeliku huvilise koha täitis keegi, keda teenuste disain võib-olla üldse ei huvitagi. Kui kõrgharidus oleks tasuline, siis ehk mõeldaks valikud paremini läbi? See ei olnud ettepanek.Üliõpilaste peal läbi viidud uuring (Jeffrey Arnett) leidis, et enamik kraadiõppureid ootab, et töö oleks seiklus. Probleem on selles, et enamik küsitletutest tundsid, et neil on õigus tähendusrikkale ja seikluslikule tööle, kuid ilma kohustuseta panustada vajalikku aega ja pingutust, et nõutud oskused meistritasemel omandada. Kirg ei eelne meisterlikkusele, vaid järgneb sellele. Tööalane kirg tuleneb eelkõige väärtuslike oskuste omandamisest ja oma töös meisterlikumaks saamisest. Ma ei taha öelda seda, et õppida pole vaja. Oi, ma olin ise suur nohik! Ja õppida ongi vaja, sest rumalus on ohtlik. Huvi midagi õppida peab tulema seestpoolt. Ma tean paljusid, kes õpivad kõrgkoolis, käivad kohal, aga kunagi näiteks ei osta ega loe erialast kirjandust vabatahtlikult. Mu meelest see ongi näitaja – kui sa ise infot mingi teema kohta ei otsi, siis ei ole Su huvi piisav. Minu huvi on kahtlemata ilusalongiäri – mõnusa keskkonna loomine, teenuste parendamine jms. Õnneks on erialast infot ka iseseisvaks õppimiseks meeletult. Mul on arvestatav koduraamatukogu ja see on ka enamjaolt läbi töötatud. Seega, vaatan positiivselt enda õpingutes joone alla jäämist .Pole ju takistusi, on vaid väljakutsed.
Nüüd läks juba eputamiseks. Minu üleskutse naistele – rajage endale iseseisev ja mõtestatud elu! Tehke tööd ja nähke vaeva. Õppige midagi, mis teid kõnetab ja mis teemal viitsiksite ka vabatahtlikult mõne raamatu läbi lugeda. Saage sõltumatuks läbi valikute, mille langetate eriala valikul. Päriselu ei ole üldse nagu koolis. Siin on palju põnevam!
Kristina